Minu nimi on Käti, aga mul pole ka midagi selle vastu kui kutsute mind Keitiks, mulle pole kunagi väga meeldinud oma nimi ja kooli ajal olid mul isegi mõned päris mitte huvitavad hüüdnimed. Alustasin küünetehnikuna 8 aastat tagasi, ja see tuleb mul hästi välja, ma ei nimeta ennast parimaks enda piirkonnas, aga ma annan endast parima, et mu kliendid oleksid rahul ja et ma nende jaoks oleks parim. Tegelikult tänaseks päevaks ma ei ole lihtsalt küünetehnik, tasapisi olen õppinud juurde erinevaid asju ja omandanud uusi teadmisi. Olen lisanud enda salongi erinevaid teenuseid, nagu näiteks: Pediküür, ripsmepikendused ja koolutus, näohooldused, tattoode eemaldus, plekkide eemaldus, karvade eemaldus laseri ja vahaga, kulmude ja ripsmete värvimine, kulmude poolpüsimeik, parafiini hooldus ja surveteraapia ning mul on ka koostöö ühe toreda naisterahvaga, kes tuleb tegema püsimeiki huultele, silmadele ja kulmudele.
Samuti koolitan vahetevahel uusi tegijaid, mida ma väga naudin ja sooviksin teha veel rohkemgi. Nii et tegemist mul jätkub ja 60 tundi nädalas töötada on minu jaoks täiesti normaalne. Vahel on kahju töötada nii palju, ja jätta kodutööd oma abikaasale, aga ma teen seda parema tuleviku nimel ja ma teen täpselt nii palju tööd kui hetkel on vajalik. Loogiliselt ma ei saa jätkata niimoodi igavesti, aga eks iga asi tuleb omal ajal.
Ma usun et paljud inimesed on arvamusel, et küünetehnik justkui pole tõsiselt võetav töö ja arvavad, et see on rohkem nagu lihtsamat teed mindud lahendus hakata tööle ja teenida raha. Üllatus üllatus, ausalt öeldes on see päris raske amet ja paljud kes alustavad ei vii alustatud lõpule. Et jõuda heale taseme kulub palju aega, võib öelda, et lausa aastaid ja kui sa oled lõpuks oma klientuuri üles ehitanud ja hakkad oma tööga ka päriselt rahule jääma (mina pole kunagi 100% rahul) ning oled jõudnud sinna punkti kuhu sa oled kaua aega püüelnud, hakkab su keha endast märku andma ja mitte väga toredal viisil. (Sellest kirjutan pikemalt hiljem uues blogis…)
Nagu ma olen aru saanud, siis Eestis hinnatakse head maniküüri tööd väga kõrgelt, aga Hispaanias pigem vaadatakse hinda ja ka seda ei saa pahaks panna, igaüks maksab milleks ta on võimeline. Ma pole kunagi pahane oma endiste klientide peale, kes vahetavad tehnikut, kuna minu teenus on kallim või ma olen liiga kaugel. Aga ma olen solvunud, kui otsitakse mõni muu vabandus, mis ei osutu tõeks. Usaldus on ju ikkagi kõige alus ja eriti, kui oleme juba aastaid koostöös. Selles töös paneb hinna kogemus, tööstaaž, õpingud, tooted ja väga suur tähtsus on ka puhtusel. Koolitada endast hea küünetehnik ei ole odav lõbu ja põhjalikke pikki kursusi, mis keskenduvad vaid maniküürile ei ole siinkandis, või ma olen halvasti informeeritud. Pigem on lühikursused ja siis sa pead juba ise praktiseerima hakkama. Aga, et praktiseerida, peaksid tegema tööd palju odavama hinnaga kui professionaalid ja sa ei hakka esimestel kuudel teenima normaalset palka, võib ka juhtuda, et sa saad maksta oma tuludest ainult kulud, kui muidugi on tegemist ametliku tööga. Aga peab mõtlema positiivselt, kui sa ei saa raha, saad sa kogemust kindlasti ning tasapisi kasvavad tulud. Minu esimesed küünetööd maksid 5 eurot, aga minu situatsioon oli ka muidugi palju keerulisem, kui paljudel teistel. Harjutamine oli väga keeruline, kui polnud kellegi peal harjutada, sest ma ju ei tundund siin kedagi. Pean ka muidugi mainima, et minu esimene klient on jätkuvalt veel minu klient.
Keeleliselt oli väga raske, hispaania keelt ma ei osanud veel ja inglise keel oli üle kivide ja kändude ja kui palju erinevaid aktsente on.. Jah, mu abikaasa on hispaanlane, aga me elasime ennem Hispaaniasse kolimist 5 aastat Soomes ja meie kodukeel oli pikka aega Soome keel, ja soome keelega siinkandis pole eriti midagi peale hakata. Ma olin väga vähe õppinud hispaania keelt ennem, kuna plaan kolida Hispaaniasse tuli ootamatult. Aga nüüd, 8 aastat hiljem räägin päris heal tasemel hispaania ja inglise keelt, soome keel hakkab juba natuke ununema, aga saan hakkama, kui vaja. Kodus üritan võimalikult palju rääkida oma emakeeles, eesti keeles, et lastele jääks seda rohkem külge, mis on minu jaoks väga olulisel kohal.
Aga miks ma üldse võtsin selle raske teekonna endale ette? Kas poleks olnud lihtsam lihtsalt jääda Soome ja lõpetada oma õpingud seal ja jätkata elu vanaviisi. Ma polnud kunagi mõelnudki, et ma võiksin elada Hispaanias, mind küll huvitas noorena hispaania keel, aga ilmselgelt on tohutult palju inimesi kelle jaoks on hispaania keel nii eksootiline ja ilus. Muidugi mulle meeldib soe kliima, aga võtta ette nii julge samm, on minu jaoks vaja suuremat põhjust, kui lihtsalt soe kliima. Päris ausalt öeldes polnud ma isegi uurinud kaardi pealt kus see on ennem kui sain tuttavaks oma abikaasaga, aga tundus olevat jube kaugel. Müts maha kõigi julgete eestlaste ees, kes selle sammu ette võtavad. Soome ei olnud meie kummagi kodumaa, ja mulle oli oluline, et me elaksime riigis, mis on vähemalt ühele meist sünnimaa. Ma ei olnud õnnelik Eestis, ja ma ei tundud ennast kindlalt Soomes ja minu abikaasa ütles, et tema järgneb mulle, kuhu iganes ma lähen. Ja lõpliku otsuse tegime, kui sündis meie poeg, kellel oli probleem nahaga ja hingamisega, kreemitamine ja astmapiip oli juba igapäevaselt. Meie lapsele oli vaja niisket vahemere õhku. Esimesest päevast alates Hispaanias pole enam probleeme olnud ei nahaga ega hingamisega. Tema sündis olema siin kus me oleme nüüd.
Aga miks ma alustasin maniküüriga? Seda ma alustasin tänu inimesele, kes on alati minusse uskunud, minu abikaasa. Ja muidugi mul polnud palju võimalusi minna ka kuhugile mujale tööle kus ma saaksin valida oma tööaega, sest abi meil lastega polnud, ja kuidas sa saad käia tööl, kui lapsi on vaja viia ja tuua kooli ja lasteaeda ning lapsehoidjale makstes, maksad peaaegu terve oma palga ära, niipidi ma pigem juba kasvatan ise oma lapsed ja oleme kõik õnnelikumad ja rahulikumad. Ma esialgu arvasin, et see pole hea mõte, kuna oli juba sel ajal oli palju küünetehnikuid ja miks keegi peaks valima küll minu? Ja ainuke inimene, kes minusse uskus ja seda ka välja näitas oli minu abikaasa, aga hea abikaasa ju ütlebki sulle, et sa oled hea, kuidas ta saaks öelda vastupidist. Ma tegin endale maniküüri juba aastaid ja talle alati väga meeldis, kuidas ma seda teen ja eriti veel kui oli ka kaunistused peal. Nüüd ma näen, et tegelikult 8 aastat tagasi polnud see veel nii kõrge trend kui nüüd, kuigi see tundus tollel hetkel nii.
Alustada nüüd küünetehnikuna on natuke raskem, kuna tegijaid on hetkel väga palju, aga ma ütlen ka nõudlust on palju.. Kui ma alustasin, tuli mulle palju kliente, kes tulid esimest korda küünesalongi, aga nüüd seda väga ei juhtu, pigem otsitakse paremat küünetehnikut. Pange tähele, kui ma ütlen, et tegijaid on palju, kuid HÄID tegijaid on vähe ja paljud neist töötavad kodus, kuna neil on juba tekkinud oma püsikliendid ja võimalus rohkem raha teenida on kodus töötades. Salongis töötades peab ka kõrgemat hinda küsima ja töötama rohkem tunde ning uued kliendid näevad ainult hinda aga mitte sinu töökvaliteeti. Mina eelistan, et kliendid tulevad minu salongi töökvaliteedi pärast, mitte et hind on odavam. Võimalusi lüüa läbi küünetehnikuna hetkel on olulisel tähtsusel töökvaliteet, kuna kliendid saavad järjest teadlikumaks, milline on hea maniküür. Mulle tuleb vahel kliente, kes on proovinud mitmeid salonge ja on pettunud uuesti ja jälle. Ja on ka kliente, kes tegelikult ei tea milline on hästi tehtud maniküür ja kui hästi tegelikult seda teha saaks.. Aga nendest asjadest ma kirjutan juba järgmisel korral.
Iga uus algus on raske ja kui sa otsustad uue alguse nimel, pead uskuma sellesse ja uskuma endasse.